soildu, soil/soildu, soiltzen
1 da/du ad. Buruaz eta kidekoez mintzatuz, ile gabe gelditu edo utzi; burusoildu. Ik. karsoildu; mutildu2; bipildu 1; uldu. Soiltzen hasten bazaik buru handi hori, argi egingo dio mundu guztiari. Adinak soiltzen ohi ditu buruak. 2 da/du ad. Landareez mintzatuz, hosto-adarrak galdu edo kendu; mendiez edo bestelako lursailez mintzatuz, landareak galdu edo kendu. Ik. inausi 1; kimatu 1; + xedarratu; gorritu 3; larrutu 3; pelatu2; bakandu 3. Neguak soildutako basoa. Eskuareaz soildurik utziko dute gaztainaren inguru guztia. Gure mendiak soilduta, erdi biluzik. 3 da/du ad. Lagungarri edo apaingarri guztiez gabetu; sinplifikatu. Kontsonante multzoak berez soilduko lirateke, euskaltasunak lehengo indarra gorde balu. Euskal hiztegia murrizten eta soiltzen. Labur beharrez genbiltzan, biribiltasun betegin baten bila, eta lar eta gehiegizko zirudien guztia soildu egin behar genuen.